Immo Mihkelson
John McLaughlin - kui muusika on elu ja elu muusika

Muusik nr. 5 1990 (katke)


JOHN McLAUGHLIN sündis 4. jaanuaril 1942. aastal Inglismaal Yorkshire'is muusikute perekonnas viiest lapsest noorimana. Seitsmeselt mäletab ta olevat kuulnud raadiost "midagi väga ilusat". Varasemate muusikaliste elamustega seondub veel Beethoveni 9. sümfoonia.

Üheksaselt alustas ta omal soovil klaverimängu õppimist, üheteistkümneselt puutus ühe oma venna kaudu esmakordselt kokku bluesiga. See haaras teda kohe ning ta hakkas endale kitarri ihaldama, et mängida bluesi. Ta sai pilli, ning juba esimesel ööl võttis kitarri voodisse kaasa, nagu mõned lapsed teevad seda armastatud mängukaruga. Teine noorusaja suur mõjustaja oli flamenco, sest ka selles nägi John bluesile ja jazzile omast improviseerimisvabadust. Kitarril improviseerimist proovis ta kolmeteistkümneselt, neljateistkümneselt kuulis esimest korda Django Reinhardti ning viieteistkümneselt moodustas oma ansambli. Teismelise-eas mõjustas teda tugevasti jazz ja sellised muusikud nagu Charles Mingus, John Coltrane ja Miles Davis. Eriti just viimane.

Kahekümneselt proovis John McLaughlin esmakordselt marihuaanat, kahekümneüheselt mängis aga koos mitmete inglise jazz- ja bluesgruppidega. Talle kui muusikule avaldas neist suurimat muljet Graham Bond Organisation ja selle boheemlaslik ja okultismihuviline liider, kelle mõjul hakkas John ajapikku mõtlema iseendas peituvatele võimalustele ning jõudis tundmuseni, et tema elus on midagi puudu. 60ndate aastate teisel poolel liitus ta mõneks ajaks Londoni teosoofilise ühinguga "et leida, mida religioon ka tõeliselt tähendab". Just sel perioodil puutus ta esmakordselt kokku Ida filosoofilise mõtlemisega, alustas tegelemist joogaga ja õppima lõõgastumist.

Ning siis, mingil ajahetkel, polnud ta enam kitarriga rahul, sest talle tundus, et kitarristid ei suuda kunagi küündida Miles Davise ja Coltrane'i kõrgustesse. Just siis hakkas ta tajuma India muusika fenomenaalsust.

1969. aasta algul siirdus McLaughlin Tony Williamsi kutsel Ühendriikidesse. Kaks päeva pärast kohalejõudmist mängis ta juba stuudios koos oma suure iidoli Miles Davisega. See oli jazzi ja rocki tõelise kokkusulamise algus. Vaatamata edusammudele vaevas Johni ühe enam probleem oma elu eesmärgist. 1970. aastal kohtus ta Sri Chinmoyga, kellest sai endale mitmeks aastaks indiapärase nime, Mahavishnu, võtnud McLaughlini vaimne suunaja. Aasta hiljem moodustas ta kuulsa Mahavishnu Orchestra, mida kiites muusikakriitikud ei koonerdanud. Jaanuaris 1974 läks esimene Mahavishnu orkester laiali. Koos prantslasest viiuldaja Jean-Luc Pontyga pani McLaughlin kohe aluse uuele samanimelisele grupile, mida ta intervjuudes nimetas "tõeliseks Mahavishnu Orchestraks". 1975. aastal, pärast "Inner Worlds" albumit, saatis ta aga laiali ka Mahavishnu kolmanda koosseisu. Järgnes sügav loominguline ja vaimne kriis, McLaughlin katkestas kõik sidemed ning ei mänginud peaaegu aasta.

Seejärel toimus uus pööre ja kolm plaati koos India muusikutega ansamblis Shakti. Ning karussell keerles edasi. Järgnesid sooloplaadid, veel üks Mahavishnu koosseis (Jan Hammeri vastuseisu tõttu ei kandnud vilja ponnistused saada veel kord kokku ka esimene Mahavishnu Orchestra), koostöö paljude muusikutega, akustiline trio Pace deLucia ja Al DiMeolaga, kõlaeksperimendid Synclavieril, duo bassisti Jonas Hellborgiga, uued teosed sümfooniaorkestrile ja kitarrile ning 1988. aastal praegune trio Trilok Gurtu ja Kai Eckhardtiga...

...Ma olen mänginud inimeste ees, kes meid maha karjusid, kuid me mängisime lihtsalt edasi, sest kui sa oled laval, siis on sinu kord. On sinu kord rääkida...

...Ma olen nüüd teistsugune. Ma ei taha enam leida iseennast. Tahan lihtsalt kaotsis olla. Ma tahan ennast täielikult muusika sisse ära kaotada või tennisesse või golfi või ükskõik millesse, mida ma teen...

...Ma olen kitarrist. Eelkõige just kitarrist. Mulle meeldib küll muusikat kirjutada, kuid kitarristiks olemine on üle kõige. Kitarristina tahan saada aina paremaks ja paremaks, nii nagu ka inimesena. Tahan olla väljendusrikkam ja olla võimeline kasutama ruumi üha paremini, et mängida vaikust üha sügavamalt. Minu jaoks on veel nii palju asju tegemata. Ning see kõik on seotud akustilise kitarriga. See pill ei sure kunagi. See on võimatu...

...Ma armastan ka elektrikitarri. Teatud asjade jaoks on see asendamatu, kuid teistel puhkudel veidi piiratud, mitte eriti paindlik ning ilma teatud sügavuseta...

...Ilma kitarrita tunnen ennast närviliselt. See on otsekui minu kehaosa...

...Arvan, et miski pole kaasaegne, kui sa ei tunneta selle taga traditsiooni...

...Kui sa mängid muusikat, siis on see põhiliselt sinu enese elu, millest sa räägid. See on enese väljendamine läbi muusika. Just sellepärast ongi muusika nii rikas, et see tuleb inimeste eludest ning muusika kaudu saab rääkida asjadest, millest ei saa rääkida sõnadega või mingil muul moel...

...Sest muusika räägib mängija südamest kuulaja südamesse. Muusika ei pööra tähelepanu sellistele küsimustele nagu, mis keeles, mis kultuurist või mis rahvusest. Just sellepärast ongi muusika nii võimas. Globaalselt võetuna on muusika üks vaimne keel...

...Väljendeid "vaimulik" ja "religioosne" võidakse kergesti segi ajada, kuid oma südames tunnen, et muusika on kõrgem, kui ükskõik milline religioon. Ma ei tea, kas mingit Jumalat on olemas, kuid kui on, siis muusika on selle Jumala nägu...

...Muusikal pole sõnumit. Muusika ise ongi sõnum...

...Musitseerides püüad sa luua situatsiooni nii füüsiliselt kui vaimselt. Sa püüad läbi murda pealiskaudsusest ja viia inimestesse pärle...

...Muusikud on nende inimeste jaoks, kes ise ei kuule, kuid neid inimesi saab õpetada kuulma...

...Ma usun muusika ilusasse, vaimsesse ja liitvasse jõusse. See on niivõrd müstiline ja imetlusväärne asi ning inimesed armastavad seda kõikjal maailmas. Miks siis mitte seda kasutada kogu planeedi inimeste parema üksteisemõistmise nimel. Muusika on maailma tervendav jõud...

...Usun, et muusikas eneses barjääre pole. Need barjäärid on inimestes ja inimeste vahel...